Instrumentaallennureeglid

Instrumentaallennureeglid on lennundusseaduses esitatud reeglite kogum, mis kehtib kõikile instrumentaallende sooritavatele pilootidele.

Instrumentaallennuks loetakse lendu, mis toimub silmsideta maapinna ja horisondiga ning selleks nõutakse eraldi koolitust ja lubasid. Üldiselt leiavad instrumentaallennud aset sellistes ilmastikutingimustes, mil nähtavus on allapoole visuaallennu nähtavuspiiri nõuetest (ik VMC - Visual Meteorological Conditions). Instrumentaallennuks on kohustatud lendurid, kes lendavad visuaallennuks ebapiisavate ilmastikuolude korral, kuid instrumentaallendu võib läbi viia ka visuaallennuks sobilikes tingimustes.

Teatud tingimustel on võimalik saada lennujuhilt luba Eri-VFR-lennuks (ik VFR – Visual Flight Rules). See on luba, mis annab õiguse piloodil juhinduda temale nähtavast ka tingimustes, mis muidu läheksid vastuollu lennureeglitega. Täpsed VMC miinimumid on kirjeldatud Teede- ja Sideministri määruses 66 sektsioonis “Lisa”.^[1]